Juan Manueli hiliskeskaegne jutukogu „Krahv Lucanor” (kirjutatud aastal 1335) koondab endas mõjutusi Vana-Indiast ja Vana-Kreekast, araabia kirjandusest ja keskaegsest Euroopast, kuid samavõrra peegeldub siin autori enda kirjanduslik anne. Selles hispaania kirjanduse vanimasse klassikasse kuuluvas raamatus saavutas tipu keskaegne moraalinäidete (ladina keeles exemplum) traditsioon. Viiekümne ühes õpetlikus pajatuses, mida krahv Lucanorile jutustab tema nõuandja Patronio, avalduvad ühtaegu range kristlik moraal ja humoorikad rahvatarkused, kajastuvad rüütlieetika ja kristlaste suhted Pürenee poolsaarel valitsevate mauridega. Koos paarkümmend aastat hilisema Boccaccio „Dekameroniga” rajas see teos Euroopa novellikirjanduse alused.
Juan Manuel (1282–1348), keskaegne Hispaania kirjanik ja poliitik, oli Kastiilia kuninga Alfonso X Targa vennapoeg. Ta osales sõdades mauride vastu ja kõrgaadli poliitilistes intriigides. Samas oli ta erudiit, kes valdas paljusid keeli, sealhulgas araabia keelt. Õppinud noorusest peale kõrgaadlile kohaseid tegevusi, nagu ratsutamine, jahipidamine ja mõõgavõitlus, oli Juan Manue...